Eriti siin Kalana rannas, kuhu soovitakse muuseas kogukonda luua. Peakski helistama ja uurima, mida täpsemalt kuna kogukonna sõna on muutunud päris popiks. Eriti need coopide, bensukate ja väljasurnud külade kontekstis, aga vahest luuakse ka päriselt.

Kirjutasin vahepeal ühed laulusõnad sõbra bändile ja viisin paramagneetilisi kive ühte heasse koju Türil. Nii see elu muutub hobidest saab töö. Tee asju, mida armastad, aga tee neid kõiki kuniks saad aru, mis on päriselt enda asi.

Ma olen kirjutanud palju luuletusi. Veel rohkem sõnu lauludele, aga ma olen inimene, kes ei suuda eoses lugeda luulet ega seda kuulata. Isegi muusikas ma ei kuule sõnu. Kuigi minu jaoks hea muusika alustala on lüürika nagu Led Zeppelin, kes laulsid Viikingitest harrastamas seksi.

Kõige veidram on see, et ma ei taha kodunt väga kaugele minna. Tahaks ehitada. Nii meeldib see tegevus kuna ta annab ruumi oma hingega loomise jaoks. Need sõnad on eputamiseks, nii ma ei jaksa tihti ka lugeda mingeid tekste. Pigem keskendun ehituses iseharimisele ja kivide uurimisele. Vahest leian aega, et laule kirjutada.

Lõpuks on ikka nii, et tuleb teha autorilaulude pajatus kontsert. Vahepeal veits gongi, et oleks mõnus ja siis saate süübida lüürilise poeesia sügavustesse. Ma olen isegi väga kehv helirännakutel osaleja. Äkki see ongi nii, et need asjad, mida inimene sisaldab, on end kristalliseerunud. Neid pole vaja tal tarbida.

Muusikat ma ei kuulanud aastaid. Väga vähe ja nüüd olen leidmas end sealt, kus on alati meeldinud olla, kivi lainelt. Rock muusika kõneleb. Ma olen tihti intuitiivselt kuulanud taimesööjaid: the Smiths, Yes, Paul McGartney, Radiohead, Blur jne..

Ideaalne oleks teha kontsert, kus esitada Tsoi stiilis laule natukene karjuda sinna juurde ja lisada sinna kauneid harmooniaid ning esitada neid Iraani pillidel. Lõpuks ajaks ajud sassi ülemhelide ja gongiga.

Igatahes kutsuge mind pidama helirännakut gongide ja muude pillidega (autorilaulude kontserdi jaoks ma veel valmis pole).