Ma rääkisin eile torumeeste emotsioonidest, siis täna räägin millestki sama põnevast.

See on enda vastuvõtmine..

Viimase mõne aastaga on minus tagasi tulnud ehedus, mida tundsin lapsena. Mul on lõbusam olla, samas olen tõsisem. Üks sugulane vaatas minust pilti kui ma olin lasteaialaps ja imestas selle üle ”Simo sa naersid väiksena nii palju.”


Üks hetk kadus võime naerda ja elu muutus tõsiseks, kas see võis olla seotud sellega, et ma ei tulnud koolis toime?

Loomulikult oli ka tore Merivälja koolis, kus tekkisid esimesed päris sõbrad, esimesed lahingud ja läksin teele. Eluaegsele kooliteele. Neljandas klassis läksin teise kohta õppima Viimsi kooli. Kiusamine oli muutunud talumatuks.

Uues koolis tundus alguses kõik tore, aga hakkas selguma, et mul oli väga raske kohaneda uues koolis. Lapsed olid teistsugused, neid oli kasvatatud teises vaimus ja sealt hakkasid pihta minu isiksuse tõusud ning mõõnad.

Siiani meenutan kooliaega kahetiselt kuna tol ajal ma kujunesin, aga mälestused väljajäämisest, mitte lahe olemisest, üksindusest.. need on viinud mind rajale, kus olen ennast otsinud, tegelenud emotsioonide, mälestuste ja kehaga.

Siiani tunnen ennast natukene veidrana maailmas kuna kooliajal jäi välja kujunemata isiklile annete ja oskuste potentsiaal.

Käivas taastustööd, kus ma võtan vastu iseennast kui ehitaja poega. Mulle meeldib ehitada, see on veres, aga nii palju aastaid häbenesin ehitajaid, töömehi ja kõiki, kellega mu isa suhtles. Sest ma ei tulnud koolis toime. Hiljem hoopis tundsin alaväärsust, et ma ei ole piisav kuna ma ei tule endaga toime.

Mehelikkus on minus seotud oskusega teha asju oma kätega.

Nüüdseks tunnen ennast väga koduselt ehitamise teemades ja vaatan huviga mineviku alaväärsuse komplekse. Mõnes mõttes kahetsen, et mul puudus nooremana teadlikkus õppida vabal-ajal või erialana kividega ehitamist.

Rääkides lugusid autodest, siis ma mäletan jälle lapsepõlve ja oma jäägitut huvi võidusõitmise vastu. Olin alati tugev, aga mitte esimene ja mulle sobib oma positsioon. Aga koolist tekkinud kehva nägemise tõttu hakkasin üks hetk antud osa endast eirama, muutusin väga boheemlaseks..

Käisin Arki eksamisel 16 korda ja kukkusin igakord läbi. See oli vägs valus kuna ma valmistusin hoolikalt, aga närv ei pidanud vastu. Lõpuks tegin eksami ilma ettevalmistuseta läbi õppides midagi endast.

Ma teen asju kõige paremini spontaanselt. Ma ei vaja ettevalmistust, vaid hoopis mine tee ja koge.

Motondus on mul veres. Igapäevaselt autoga ringi sõites, veetes tunde auto teemad ja kõik asjad tulevad lapsepõlvest. Kuidas saavad autod, ehitus, helid, ärindus ja keskkonnahoid käsikäes käia..

Seda ma siin õpin kogen, mäletan ja võtan endas vastu, et päriselt olla uue ajastu juht, kes julgeb neid torumeeste emotsioone vastu võtta. Teha raskeid otsuseid, tunda end osana ökosüsteemist ja lubada lastele loomulikku kasvu.

Selle jutu mõte on ehk see, et Mirjam on hakanud päriselt ajama kodukooli asja ja palun ta vajab inimesi, kellega koos pakkuda lastele paremat haridust. Minu lugu ilmestab seda, et oleks võinud kogu seda tralli eneseleidmisest vältida kui oleks väiksena saanud oskuslikumat juhendamist (ei süüdista mitte kedagi kuna me kõik tegutseme vastavalt oma kompassile, mis on hea).

Lightyearis on hõlbus avada oma esimene investeerimiskonto ja hakata oma raha kasvatama aktsiatesse investeerides.

Läbi liitumislingi saate luua omale konto ja esimese 50€ kandmise eest saate omale kontole 20€.
https://lightyear.com/go/simo296