Jah, ma tean, ma räägin teile toortoitumisest. Aga vahest on nii, et istun lastega Sikupilli Prisma järjekorras 15 kg apelsine korvis ja mõistan pärast sügavat vestlust lapsega, et nüüd on aeg minna pitsat sööma.
Me läksime Ruccolasse. Seal on hea käia kuna sealne interjöör meenutab midagi mida ma igatsen (Casa l’Italiano ehk maja Itaalias).

Aga huvitav mõte tuli peale lastesöögi ära söömist. See on tavaline ettekääne teha midagi, sest lapsed tahavad. Tegelt jätsid nad on pitsad ja asjad järele ning ma ei kannata toiduraiskamist.

Selle tagajärjel läks pea mõnusalt paksuks ja tuli uni. Mul tuli meelde, miks on hea süüa vähe või siis palju elavat toitu. Sellepärast, et me tajume oma tundeid nii sügavalt. Kui pea on paks, siis on hägu ees ja ei jõua ära tunda kõiki asju, mis kehas toimuvad.

Loomulikult ei tasu värsket ainuüksi süüa, kui sa pole valmis endale otsa vaatama. Üks asi on tunda, aga teine asi on reageerida oma prügimäelt üles tulevale ja see on halb. Eriti kui kõrval on teine inimene ja tekib soov talle näkku räusata, miks ta on kõiges süüdi.

Seega on vaja tunda ettevaatlikult ja hoolega endas toimuvat, et elada rahulikku elu. Loomulikult ilma ummistusteta seedesüsteemis on lihtsam elada.


Jah, seal Ruccolas istudes, tegin reklaami meie toortoidu koolitusele. Kõige edukamad inimesed loovad kõige edukamalt vastuolusid.